Päevakord näeb välja umbes selline:
Jõuame töölt koju u 1/2 paiku öösel. See, kellel on vaba päev, valmistab selleks kellaajaks õhtusöögi.
Tavaliselt saame magama u 3 paiku. See kes käib pidutsemas, jõuab voodisse varahommikul.
Ärkame üldjuhul suhteliselt hilja, u kella 12/1 paiku - päike on päris kurnav. Vajadusel lähme 8 min kaugusel asuvasse poodi toiduvarusid täiendama, sööme hommikust, joome kohvi. Ilusa ilma puhul istume päikese käes ja kordame koos itaalia keelseid sõnu, vahetades märkmike ja täiendades enda omi.
Kui soov linna peale minna, tuleb vara üles ärgata: esiteks, et jõuaks enne tööd veel kodust läbi käia, teiseks, turuplatsi, koos odavate hilpude ja värskete toorainetega, hakatakse juba kell kaks kokku pakkima.
Tasapisi katsume sisustada enda vabu tunde enne tööd uute kohtade avastamisega: näiteks peagi on plaanis liivaranda piiluma minna, mis asub päris kaugel ja nõuab ühistranspordiga liiklemist.
Mari-Liis käib päris tihti peale tööd väljas: tal on Marievirginia ja tema sõpradega väga hea klapp ja nad naudivad kõik koos öist melu täiel rinnal. Selles suhtes on tekkinud kontrast, kuis minu ja Klausi suhtumine tihedasse alkoholi pruukimisse on antud kontekstis pessimistlik, kuid ilmselt mõned korrad lähme siiski Mari-Liisiga kampa.
Vabad päevad jagunevad järgmiselt:
M-L: R, L
D: N, P
K: T, K
Veidi halb on see, et meil ei ole kõik koos ühtegi vaba päeva. Pidime ainult erandkorras läbirääkimiste teel saama paar päeva kõigil vabaks, et saaksime külastada näiteks Etna vulkaani jms.
---
Il Sale Art Cafè
Tööl läheb meil muidu kõik hästi. Juba on välja kujunenud etekate rutiin, tasapisi õpime uute roogade pleitimisi ja saiataigna vormimine on peagi käpas, valmistamine nõuab veel harjutamist. Loodame varsti ka pizzataigna saladusi teada saada.
Muuseas, Mari-Liisi kutsuti siia juba peale praktikat ka tööle(!), ilmselt oma pealehakkamist täis, positiivse ja energilise iseloomu tõttu.
Tööl visatakse ka palju nalja: mõeldakse absurdseid fakte välja ja luisatakse, kleebitakse üksteise külge silte, loobitakse taignaga, pannakse walk-in külmkappi või rõdule lukutaha, ehmatatakse koristuskapis äkitselt välja hüpates, õpetatakse valede sõnadega itaalia keelt...
Oleme nüüdseks ka seljast visanud Eesti köökidest pärit stressi tekitava suhtumise kabuhirmus iga sekund tööd teha, et mitte verbaalselt peksa saada. Eelkõige enne avamist on siin kõik väga chill - võib-olla, et isegi liiga chill, kuid seejuures küsime justnimelt hea meelega endale tööülessandeid juurde, et end vähegi kasulikuna tunda.
Enne avamist on siin tavaks teha poole tunnine paus mil saab ka peakoka poolt valmistatud omapere lihtsat toitu süüa (pizzad, pastad, omletid, cous-cous, köögiviljad, jms). Kõik käesolevad tööd jäetakse siis pooleli just sinnapaika kus need parasjagu on ja kellelgi silm ka ei pilgu. Sellist inimlikku suhtumist sooviks ka Eesti köökidesse.
